Alates seda, kui Ethereum sai käima, on igal plokiahelal oma “verejooks”. Forkid on just see verejooks, mis võib võrgus lahti lõigata ja seejärel uuesti kokku hoida. Lühidalt: tarkvara ei ütlegi enam sama lugu, mis on mõistatus, mis võib viia kaskaadsete laduveedeni.
Hard fork on nagu põgenema avastatud tunnel – vanad node’id purunevad, uued käivad mööda. Soft fork seevastu on pigem käegakatsutav värskendus, mis vanad sõlmed suudavad tunnistada, kui nad on piisavalt kohane.
Kui kood muutub, muutub ka valideerimismehhanism. See annab ründajatele võimaluse manipuleerida tehingute ajaloo või isegi “tühistada” blokke. Tõeline risk, kui oma rahalised vahendid on seotud konkreetse ketiga – üks viga ja kogu võrk on haavatud.
Vaata, kuidas Uniswap või MakerDAO on käivitanud forke, et lisada funktsionaalsust või parandada turvavigu. See on “feature flag” maailmas: kui üks sidepunkt on “ei saa”, siis fork annab “sa võid”.
GitHubi repo on üks asjakohane koht, kuid tegelik tarkvara jookseb igas sõlmes. Koostöötoolid nagu Geth ja OpenEthereum pakuvad “pre-release” mustreid, mida pead kergelt lükkama, enne kui see jõuab produtsiooni.
Olen kindel, et koodi täpsus on üksildane relv, kuid see ei tõmba automaatselt kõikide valkude varjatud lohkeid ära. Forki käivitamine on nagu torm, mis puhub sisse tuulist õhku, kuid see ei välistab, et mõni püssi püssisüda võib ikka piiluda.
Pea meeles: kui projekt suudab oma forkide rakendused näidata testnetis, siis on see pigem märg – mitte lippu. Pea silmas oma riskiriskide portfelli, sest üks väärvalik kahtluse alla viib.
Väldi panustamist enne, kui kõik sidepunktid on kinnitatud. Kasuta ethereumkihlveod.com ja jälgi reaalajas blokijaamaloo muutusi. Kui fork on “hard”, kontrolli, kas sinu node on õige versiooniga.
Lihtsalt tehke see – käivita Geth’i uusim versioon, kontrolli konsooli logi, ja ärge segage end millegi muu peale.